Ööd on juba pikemad, ööliblikad tulid kohe, kui tule süütasin. Istun Elvas trepil. Isa rääkis, et põhjus, miks ööliblikad valguse peale lendavad, on see, et nad tahavad suletud ruumist ehk pimedusest välja pääseda. See on omane nii mõnelegi liigile.

Teine liblikas tantsis purgiseinal pikalt, enne kui hinge heitis. Mõtlesin veelkord, mis seos võib olla liblikate tapmise ja Londoni pommitamiste vahel.

Need kaks liblikat tulid koos. Ma püüdsin ühe kinni. Teine ei läinud ikka ära. Siis ma püüdsin ka tema kinni. Tundus, et nad tahtsid surra koos. Mürki oli vähe, nii et nad pidid üsna kaua rabelema.

Kirjutasin magistrifilmile stsenaariumit. Miks me tajume aega ühesuunalisena? Miks tajume ainult käesolevat hetke reaalsena? Baul: "Kui sa väidad, et aeg on ringlev, siis ei ole mingit muutust. Kõik kordub täpselt samamoodi nagu see on alati olnud."

Ei ühtki mõtet. Kurnatus tapab mu. Töö, töö, töö, töö. Kaks nädalat pole korralikult magada saanud. Suudan siiski veel teha asju, aga ei mingit rõõmu. Ja selle juures pean säilitama entusiastlikku naeratust. Et panna kliente uskuma. Et panna neid ostma meie teenust. Et ise palka saada.

Unenäod on hulluks muutunud. Eile ärkasin üles hirmuga, et röövlid on sisse murdnud. Hakkasin kartma Väänas üksi olla. Üleeile nutsin terve öö. Nägin unes, et ema oli väga haige.

Vaade öösel.

Mälestuste ööliblikad, Abiko Open Air, 2006

Mälestuste ööliblikad, Abiko Open Air, 2006