top of page

VAATEID MAASTIKULE

VIEWS ON A LANDSCAPE

2016–2019

v_Hunnik.JPG

Euroopa maastikukonventsioon (2000) sätestab, et "mõiste 'maastik' tähendab inimese poolt tajutavat, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjul kujunenud iseloomulikku ala”. Maastikku võib tajuda mitut moodi, näiteks vaadates. Vaatamine on seotud ka maastikku mõistega, mis tähistas nii teatud ala kui ka vaadet sellele ning selle maalitud kujutist (Di Palma, 2016). Kui näeme maastikku kui vaadet, võime küsida, kas see on ka vaatemäng ning kuidas ja kelle poolt on see lavastatud. Maastiku kujundamine ja esitlemine on võimas tööriist, millega luua arusaam (kodu)maast. Vaatemängu lavastamine on lihtsam, kui inimestel on aktiivne side maaga kadunud. On maastikke, mida teedel sõitvad või matkaradadel kulgevad inimesed kunagi ei näe. Samas rekreatsioonilistel tarbimismaastikel suunatakse meid infotahvlite, laudteede ja vaatetornidega. Paljud tööstusmaastikud, kust mugavaks eluks vajalikke vahendeid hangitakse, on varjatumad. Mõningaid maastikke hinnatakse, teisi peetakse igapäevasteks või ebameeldivateks.

Kuid on ka teisi viise maastiku tajumiseks kui vaatamine: kuulata, haista, katsuda -- maastikus töötada ja elada. Maastikus tegutsedes tajume seda rikkulikumalt. On teada tõsiasi, et väärtustame seda, mida tunneme. Kui inimene ei ole kunagi näinud rohetäpikut või pruuni tondihobu, ei märka ta ka nende puudumist teises keskkonnas ega kadumist.


Näitus "Vaateid maastikule" Tallinna Linnagaleriis, 25.oktoober - 15. detsember 2019. Kuraator Siim Preiman.


Näituse giid, tekstid Siim Preimanilt, Kalevi Kullilt, Jane Remmilt.
Videointervjuu kunstnikuga.
Raadiointervjuu Klassikaraadio Kunstiministeeriumi saates, küsis Maarin Mürk.
Arvustus ajalehes Postimees: Elken, J. (2019). Jane Remm näeb puude taga metsa. Postimees, 14.11.2019
Euroopa maastikukonventsioon. (2000). Euroopa Nõukogu. http://www.envir.ee/sites/default/files/maastikukonventsiooni_eestikeelne_ametlik_tolge.pdf

The European Landscape Convention (2000) defines "landscape" as an area, as perceived by people, whose character is the result of the action and interaction of natural and / or human factors. Landscape can be perceived in different ways, such as by viewing. The act of viewing is directly related to the concept of lanscape, which initially signified a certain area as well as a view and a painted image of this area (Di Palma, 2016). If we see landscape as a view, we may ask, is it a spectacles staged by someone. Landscape design and presentation is a powerful tool to create an image of a country. Some landscapes are never seen by the people driving on the roads or travelling on hiking trails, while others are highlighted. Recreational consumer landscapes direct us via information boards, boardwalks and observational towers. Many industrial landscapes providing the resources necessary for a comfortable life are hidden away. Some landscapes are valued, others are deemed to be quotidian or unpleasent.
 
There are also other ways of perceiving landscapes in addition to to viewing them: hearing, smelling, touching - working and living in landscapes. When we are active in a landscape, we perceive it more richly. It is known that we value that which we are familiar with. Having never seen a silver-washed fritillary or a brown hawker, a person will not notice their absence in another landscape, nor their disappearance.


Exhibition "Views on a Landscape" is open in Tallinn City Gallery, from 25th of October till 15th of December 2019. Curator Siim Preiman.

 

Exhibition guide, including texts from Siim Preiman, Kalevi Kull and Jane Remm.



European Landscape Convention (2000). Council of Europe. https://rm.coe.int/1680080621

Di Palma, V. (2016). Is Landscape Painting. In: Is Lanscape...? Ed by Gareth Doherty and Charles Waldheim. London, New York: Routledge, 44–70, lk 47.

bottom of page