Mis tunne on olla sulgsuulane? Kogemusest, kommunikatsioonist ja koostööst erinevate eluvormidega

Ma tahan teada, mis tunne on nahkhiirel olla nahkhiir. Aga kui ma püüan seda ette kujutada, piiravad mind minu enda teadvuse ressursid, ja need ressursid ei sobi antud ülesande jaoks. Nii arutleb Thomas Nagel essees „Mis tunne on olla nahkhiir“1 võimaluse üle tajuda meist erinevate liikide subjektiivset taju.

Projekt tööpealkirjaga „Mis tunne on olla sulgsuulane?“ tegeleb looduse ja looduskogemuse representeerimise ja tõlkimise temaatikaga läbi kolme märksõna: kogemus, kommunikatsioon ja koostöö. Otsin viise, kuidas tõlkida oma kehalist looduskogemust visuaalsesse kunsti, mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ning nendega suhelda ja koostööd teha. Mind huvitavad liikide-, isendite- ja keskkonnavahelised seosed ning vaimustavad erinevad strateegiad elus olemiseks. Katsetan, millised on võimalused visuaalkunsti vahenditega kogemuslikku vahendatust pakkuda ajastul, mil digitehnoloogia võimaldab looduse protsesse jälgida lähedalt, samas distantseerunult. Püüan suurendada oma empaatiat teiste vastu, kuid küsin ka, kas empaatia on mõistlik indiviidi, liigi või ökosüsteemi tasandil. Küsin, kuidas suhestuvad looduse representeerimisega ilu ja romantika.

Olen siia lehele kogunud valiku mustandeid ja valmivaid töid.

1Nagel, T. (1996). Mis tunne on olla nahkhiir. Akadeemia, 1996 (10), Tartu 2090–2109.

Käisin Õdri ääres

2020-2021

 

Looduse kogemisel on oluline kohalolu ja eri meelte abil tajutu. Keskkonna esteetika klassik Arnold Berleant on looduse esteetilise väärtustamise puhul rõhutanud mitmete meelte hõlmamist ja inimest kaasavat kogemust, kus kogeja on keskkonna osa1. Kuidas edastada eri meelte abil tajutud looduskogemust? Maalikunstis on üldiselt loodust kujutatud kaugemalt ja kõrgemalt vaadatuna, luues distantsi vaataja ja objekti vahel ning nii ka arusaama looduse ja inimese lahususest. Teise läbiva võimalusena on pildile püütud silmapaistvaid objekte. Selleks, et rõhutada kohalolu ja terviklikkust, püüan representeerida keskkonda objektita, multisensoorset looduskogemust tervikuna. Olen nüüdseks kaheksa kuu jooksul (alates 30.10.2020) dokumenteerinud jalutuskäike Karula rahvuspargis Õdri järve lähistel metsas. Jäädvustan metsas kogetud värve maalitud värviruutudena ning vihjan kogetule pintslilöökidega paksus värvis. Igast jalutuskäigust on 12 ruutu mõõdus 20 x 20 cm. Metsavärvidest moodustub abstraktne sünekdohh. Meie nähtud värvid on teiste jaoks tähenduslikud elutähtsate elupaigaomadustena. Värv võib oleneda varjulisusest, kõduastmest, klorofülli sisaldusest, pinna rõmelisusest, õie avatusest jpm. Iga maali juures on dokumenteeritud ka jalutuskäigu aeg ja koht ning värvi allikas. Plaanin värviruutudega täita galerii seinad ning sisse tuua liikuva valguse, mis aeg-ajalt maalidel erinevaid kohti välja valgustab. Moodustub ruumiinstallatsioon, mis võimaldab kogeda vahendatud metsa, kuid luua ka uut tunnetuslikku kogemust.

1Berleant, A. (1992). The Aesthetics of Environment, Philadelphia: Temple University Press.

Käisin Õdri ääres. Detail
press to zoom
synekdohh_30_05_21_8
press to zoom
synekdohh_30_05_21_11
press to zoom
synekdohh_30_05_21_10
press to zoom
synekdohh_30_05_21_9
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Metsa sünekdohh, detail
press to zoom
Elu paiga laik
press to zoom
1/1

Vana mets

2021

Tihti on kõige väärtuslikum silmale varjatud. Suur osa metsa biomassist asub maa all ja on inimsilmale nähtamatu. Vana metsa kõdus, huumuses ja teistes mullahorisontides peitub ajalugu ja tulevikupotentsiaal. Huumuskihi tekkimisel osalevad sajandite jooksul mitmesugused elusolendid ja isegi mulla mineraalsed osakesed, nii akumuleerub mullas aeg. Muld on kui metsa kultuurikiht – mida tüsedam, seda rohkem seoseid ja rikkust. Muuhulgas talletab vana metsa muld oluliselt süsinikku. Samas kannab muld ka tulevikku, sellest sõltub kogu metsa elustiku areng. Bakterid, seened ja putukad, kes mullas elavad, on oluline osa metsa ökosüsteemist, luues lagundades tulevikuvõimalusi. Timo Maran on, analüüsides metsa kui semiootilise mudeli kasutamist, osutanud, et metsa üheks kõige iseloomustavamaks asjaoluks on paljude omavahel seotud kihtide olemasolu ja erinevas lagunemisetapis orgaaniline materjal. Mida elurikkam on muld, seda rohkem on seal suhteid, kommunikatsiooni ja seda tihedam on võrgustik, mida inimese liigne sekkumine mõjutab. Nii nagu mets kannab infokihte, koosneb maali pind erinevat värvi kihtidest. Värv on maalikunsti essents, nii nagu muld on metsa essents. Mõni on intensiivsem, eraldiseisvam, mõni teisega seotum, üks paksem, teine laseerivam. Kihid peidavad vihjeid orgaanikale - poolkõdunenud taimedele, mullas elavatele putukatele ja seentele.

 

Teostus maalide ja installatsioonidena. Installatsioonikujude keskseks elemendiks olevatest mullakihtidest kasvavad välja seened, ussid, sambad, pesad ja muu.

1Maran, T. (2020). Tähenduslik keskkond ja ökoloogiline kriis. TÜ inauguratsiooniloeng 16.10.2020. Vaadatud 20.02.2021. https://www.uttv.ee/naita?id=30485

Vana mets
press to zoom
Känd
press to zoom
Puine ja karvane
press to zoom
Pesa
press to zoom
Känd
press to zoom
Ussid
press to zoom
Seen
press to zoom
Seen
press to zoom
Pesa kõrvalt
press to zoom
Ussid kõrvalt
press to zoom
Vana mets
press to zoom
Vana mets
press to zoom
1/1

Teiste hääled
2021

Selleks, et saavutada isiklikumat suhet ja suuremat empaatiat minuga elupaika jagavate putukate, lindude ja loomadega, olen katsetanud erinevate viisidega nende poole pöördumiseks. Nii püüan esitada subjektsust ilma allegooriata.

Teos „Uurija ja uuritav“ kombineerib teadlaste seisukohti erinevate liikide eripärade ning empaatia vajalikkuse kohta. Intervjueerin loodusteadlasi, nii liigispetsialiste kui ka ökolooge, et paremini mõista erinevate liikide elu ja seda, kuivõrd uurija end uuritavaga samastab. Kas liigiuurija hakkab mingil hetkel nägema maailma uuritava liigi pilguga? Loodusuurijal on liigi mõistmiseks ja hoidmiseks vaja nii empaatiat uuritava suhtes, kuid ka objektiivset üldistust, mis ühe isendi või liigi tasemest kõrgemale ulatub. Tasub küsida, kuivõrd on mõistlik empaatia ühe isendi või ka liigi vastu või oleks mõttekam empaatia ökosüsteemi kui terviku vastu.

Eksponeeritud isiknäitusel “Mis tunne on olla sulgsuulane?" kunstipäeval “Elurikkad retked väärt elupaikadesse”, Karula rahvuspargis.

Lendorava ja inimese erinevus ja sarnasus
Ekspertarvamuse tekkimine
Kotkad ja õõnelinnud
Teod nagu taimed
Teod ja sümpaatia
Poolte mittevalimine
Lõiv lennuse eest
Teod ja inimesed

Seerias „Kirjad minu naabritele“ olen kirjutanud kirju neile, keda enda kõrval kohtan: rasvatihasele, musträstale, hiirele, kanale, metsvindile, kasekireslasele, käole, halljänesele, kiritigudele ja teistele. Kirjade kaudu uurin teiste liikidega suhtlemisvõimalusi ja -võimatust ning oma kommunikatsiooniakti. Kuid süvenen ka adressaadi kui liigi spetsiifikasse, loon seoseid oma eluga, arutlen, kuidas tema näeb mind ning mõtestan näitusega seotud teemasid – liikidevahelisi erinevusi, sarnasusi, (kodu)koha olulisust, kommunikatsiooni ja tõlke võimalust. Eksponeeritud isiknäitusel “Mis tunne on olla sulgsuulane?”, kunstipäeval “Elurikkad retked väärt elupaikadesse”, Karula rahvuspargis.

IMG_0369.JPG

​​Tere


15.04.2021
Karulas
rasvatihasele


On juba aprilli keskpaik, aga ma olen ikka veidi teile seemneid söögiks pannud. Eks peamiselt egoistlikel põhjustel – et teid vaadelda – näha, kuidas te käitute, millised on erinevused, kuidas omavahel suhtlete. /.../
Mulle meeldib, kuidas sa lendad – õhku ja alla, õhku ja alla, lainetad õhus. Vahepeal peatud mõnel oksal. See tundub nii mõnus, kuidas õhk sind kannab. Talvel jälgisin su lendu, ronisin puude otsa, et püüda paremini mõista sinu vaadet. Puud olid lumme mattunud, märga lund pudises minu raskuse all. Teil on talvel raske. Kus te krõbedate öökülmade ajal varjute? Jaanus ütles, et ilmselt puuõõntes, mitmekesi koos, koos teiste tihastega. Nii nagu talvel söögimajas olete seltsinguna, eri liigid koos. Tundub, et üsna sõbralikult, et aja üksteist ära, kuigi te olete teistest suuremad. Aga kui puukoristaja ilmub, ajab ta kõik väiksemad eemale.


Järgmise korrani ja jälle nägemiseni
Jane

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tere
 

16.04.2021
Karulas
musträstale

 

Kaks nädalat on möödas viimasest kirjast Sulle. Nüüd kuulen sind pidevalt, hommikul ja õhtul. Aga kase otsas ei näe nagu eelmisel aastal. Ilmselt olid kassid aias piisavalt hirmutavad. Paar korda metsas käies olen ehmatanud Su liigikaaslaste äkilisest lendutõusust. Ja olen Sindki ja su pruuti näinud, pruut käis ükskord isegi akna all õunapuul. Aprilli keskpaik on käes, teil käib vist aktiivne pesaehitus? Ilmad on küll veel jahedad, aga paari päeva pärast lubatakse pikemat soojaperioodi. Mille järgi sa pesapaiga valid? Lugesin, et pesa teete maa lähedale kuni kolme, tavaliselt kuni ühe meetri kõrgusele. Kännu otsa või puuvõra lähedale okstesse. Metsas käies võib teie pesa niisiis põhimõtteliselt lihtsalt tabada. Meie kuusehekk on ka hea pesitsuskoht, pean silma peal hoidma.


Ma olen kuulnud, et lindudel ei ole eriti hea lõhnataju. Ka mina haistan sel kevadel tänu läbipõetud koroonale kehvemalt. Tunnen küll lõhna, aga pigem tugevaid ja lähedaid. Seda lummuslikku kevadelõhna ei tunne. Siis mõtlesin Sulle, et kui Sa ei tunne hästi lõhna, siis kas see mõjutab kuidagi Sind? Selles mõttes, et sa tuled just siis, kui kevad on saabumas. Tundub, et kevad on Sulle eriti oluline – ränne on üle elatud, saab pesitsema hakata, tuleb paarilist meelitada. /../


Jane

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
 

Tere


29.03.2021
Karulas

hiirele


Tegelikult on “tere” sulle mõttetu öelda, kirjutan pigem nekroloogi. Marta ütles, et eks kass ole paha, et ta sul pea otsast hammustas ja sisikonna tugitoolile jättis. Mis paha? Sulle muidugi paha, isegi hukatuslik. Aga ta ei ole paha, tema ongi nii loodud, need on tema instiktid. Ja ka meie, inimeste, vaatepunktist – selleks me ju kassid võtsimegi (vähemalt ühe põhjusena), et nad sinusuguseid püüaks. Kui loodusesse minna, siis sama palju, kui tõuseb elurikkus, kasvab ka surma hulk. /.../ Kui aus olla, siis sinu surma üle ei kurvastanud eriti. Seda on muidugi veider kirjutada. Vähemalt kui sa sügisel sahvris askeldasid, siis viisin Su turvaliselt metsa. Praegu olid Sa priske. Võib mõelda ka, et elasid hea elu. Kuigi lühema, kui siis, kui me poleks praegu kassidega tulnud. Või mine tea, siis oleks mõni rebane Sust kõhu täis saanud. Mida Sa tundsid, kui kassi eest pagesid? Kui kass Sulle käpa peale pani, kui hambusse haaras, Sind üles loopis ja Sinuga mängis? Ilmselt surmahirmu? Või valu? Kui ta Sul pea otsast hammustas, olid ilmselt juba eelnevalt surnud. Mida see lammas tundis, keda hunt naaberkülas elusast peast kintsust pures? Aga mida sama hunt tundis, et ta julges lauta sisse tulla? Kohtuvat nälga ja kabuhirmu samaaegselt? Hirm, valu, nälg. Andreas Weber kirjutab, et ükskõik kelle surmakarje tunneme me ära, sest teame oma sisimas, et see võiks olla meie endi karje. /.../ Aga teisest küljest on see nii loomulik elu osa. Kui keegi ei sureks, siis teised ei elaks. Võib-olla see ühe liigi suhtes empaatilisus ei olegi nii tark mõtteviis. Võlu on terviklikkuses.


Jane
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

Tere teod
 

15.05.2021
Karulas
kiritigudele

 

Olen tahtnud teile juba mõnda kirjutada, aga pole olnud sobivat juhust. Nüüd uudistasite pärast vihmasadu lõkkeplatsi juures ja lapsed hakkasid teid kokku koguma. Ma veel ütlesin, et anname teid kanadele söögiks, aga vastu tuli kindel ja protestiv: “Ei!”. Artur korraldas teile hoopis paarituspeo. Oli huvitav vaadata, kuidas te üksteise seljas ronisite. Olen aru saanud, et olete mõlemasoolised ja alles paaritumisel valite kumma rolli võtate. Mille järgi otsustate?/.../ Oli lahe vaadata, kuidas Artur pikalt-pikalt teiega mängis – seadis paaritumiskohta ja söögikohta, ehitas silla ja vaatles, kuidas te käitute. /.../ Pärast vihma värske. Teil on ka mõnus, kui on vihmane, kõik kasvab nähtavalt. Rabarberid venivad päevaga mitu  sentimeetrit, naat vohab, see teile meeldib. /.../ On veider, et lapsed mängivad tihti just tigudega või korjavad teid kui aaret. Ilmselt saavad teid kergesti kätte ja võib-olla ka kojakirjade pärast. /.../ Lugesin teie kohta infot ja sain teada, et te ei valigi paaritudes sugu, vaid kummagi teo isasosa paaritub teise teo emasosaga. Selgus, et tunnaldega haistate mitte ei näe ja et te praktiliselt ei kuule. Huvitav info oli see ka, et teid 20. saj alguses oli vaid Põhja-Eestis ja saartel. Kui te liigute vaid 25 m elu jooksul, mahubki see meie aia piiresse, nii oletegi meie teod. Meie koduloomad. Sööte ainult palju.


Jane

Seerias „Teisest perspektiivist“ katsetan maalidega, mis representeerivad tavapärasest erinevaid vaatenurki. Eri liikide tajumehhanismid on arenenud toetamaks ellujäämist tema elukeskkonnas. Putukas saab mosaiiksilmadest kokku talle toimimiseks vajaliku vaate, nagu ka inimesel on tema eluks sobiv nägemismehhanism. Ma ei saa kellegi teisena elu kogeda, kuid saan paremini tundma õppida nende tajude loogikat ja võrrelda seda inimlikuga. Mida tähendab toidu otsimine tondihobule ja mulle? Kuidas paistan mina möödalendavale salutihasele? Kuidas tajub käguvaablane meie jaoks kõva puitu, millest tema hõlpsalt muneti läbi pistab? Katsetan, kas maalides vaateid ebatavalisema perspektiivi alt saavutan mulje, et peategelaseks on keegi teine mitte inimene. Olgu vaatel siis ahvatlev mädaõun, allpool asuv lindude toidumaja või madal perspektiiv metsas. Kuigi teiste perspektiivi jäljendada püüdev, osutab see lähenemine omakorda võimatusele teiste vaateid otseselt tõlkida.

isekand
press to zoom
teiste_perspektiivist4
press to zoom
Rajad ja sihid
press to zoom
Õun sääsele
press to zoom
Metsavaade
press to zoom
Toonesepaga jagan maja
press to zoom
Kärbes mustikatel
press to zoom
isetaim
press to zoom
Ebapesad
press to zoom
Ka metsavaade
press to zoom
Rajad ja sihid
press to zoom
Minu viga
press to zoom
Rajad ja sihid
press to zoom
iseseen
press to zoom
1/1

Tänan: Proloogkool, Eesti Kultuurkapital, Liina Remm, Jaanus Remm, Tiit Remm